III spordipäev

Seekord ma kahjuks pilte ei teinud,aga midagi juhtus ikka.Taas läksime reede õhtul ujuma emaga. Aura ujula viimases vahes olid sukeldujad. Olles jälginud seda mõni aeg,küsis instruktor minult, et kas tahan ka proovida. Vastasin automaatselt eitavalt ning hüppasin basseini. Ujusin kaua edasi-tagasi. Kui puhkasin hetkeks, tuli instruktor taas minu juurde ja küsis et kas ma tõesti ei taha proovida. Ma vastasin ikka ei,kuid veidi aja pärast hakkasin mõtlema, et võiks küll.. Ujusin siis veidi edasi, oodates et äkki ta küsib veel, ise muidugi ei julgenud kontakti võtta. Veidi aja pärast jõudis ujulasse mu ema(Ja ta saigi saunast välja! Quelle merveille!) Rääkisin talle vaikselt, et näed see mees seal, see kutsus mind sukelduma. Ema läks ekstaasi, et miks ma ometi kohe ei öelnud "jah." ja nii edasi. Paratamatult kuulis vestlust see mees. Mul oli üsna piinlik. Siis tuli see tegelane meie juurde ning ma ütlesin vabanduseks, miks ma kohe jah ei öelnud, et ma kartsin veidi. Mees ütles:"Aga ma olen hea psühholoog." See oli üsna veider.

Oleks saanud samalpäeval proovida, kuid selleks ajaks oli ta juba asjad kappidesse pannud. Saan seda teha järgmine nädal kui tegelasega ühendust võtan.

Leidsin ühe võikama pildi üldse!

II spordipäev

Reede. Vabadus kaheks päevaks(ja ööks). Pärast järjekordset proovi ja kooli läksin ma Aurasse. Ootasin tund aega oma hajameelset ema ning veel viimasel minutil saime kella kolme pileti. Ma olin kohutavalt pahur, sest mul oli kõht tühi, kuid kiirutamisega me kohvikus ei söönud ja pärast ei olnud võimalust enam tagasi minna kohvikusse. Nii ma seal tusatsesin, kuna olin üleväsinud ja alatoitunud. Käisin erinevaid atraktsioone pidi ringi, kuni mu tuju võttis arvestatava kuju ning siis otsustasime, et teeme emaga pilte ja videosid.

Läksime lastebasseini ning saime päris huvitavaid kaadreid. Muidugi tahaks ma siia ka videosid üles panna, kuid minu tehniline taip videote suhtes on null.

Läksin ujuma. Ujusin 5 korda pikkust(1 pikkus=~25 m). Ujumine on üks rahustavamaid tegevusi mida ma tean. Eriti mõnus on see, kui hüpata tornist vette ja need hetked vaikuses vee all, need võiksid kesta veel kauem.Avad silmad, kõik on helesinises vaikuses.helesinises rahus. Sul kaob kõik muu meelest.Absoluutselt kõik.Ja siis sa tunned, et sul on vaja hapnikku. Siis sa sukeldud reaalsusesse, kus on hapnik ja mõtted. Paplärr!

Tegin väikese saunatiiru.Mõne aja pärast,kui lahkusin saunast ja suundusin ujulasse, nägin tegevust basseinis. Kõlas rütmikas muusika. Vesiaeroobika!

Läksin kohe ligi ja hakkasin usinalt aeroobikat tegema. See meeldis mulle väga, kaalusin isegi regulaarselt aeroobikasse minemist(ilmselt jääb mõtteks nagu ikka).Ausalt öeldes oli see väga väsitav. Selline tunne on nagu teeks tavalist aeroobikat ainult, et raudrüüs või mingite raskustega. Tegin seda kuskil poole tunni ringis, kuni teised naised võtsid muud abivahendid ja kuna mina polnud trenni eest maksnud, siis ei julgenud võtta seda aeroobika asjandust ja lahkusin. Võite 3 korda arvata, kuhu ma läksin. Eks ikka sauna. Pärast taaskordset sauna (mis oli mingi 6s või 7s oldud aja jooksul) otsustasime emaga, et ujume neli korda edasi-tagasi. Ma ujusin kokkuvõtteks kuus korda, kuna pidin teda ootama, sest ta on hullem saunafriik kui mina.Selleks ajaks olime juba nii väsinud, et suundusime riietusruumi. Aura ees ootas mind minu sõbranna, kellega läksime restorani sööma.

Lõpetuseks, ma eeldan et tegin umbes 1000 m ujumise ära, kuna isegi pool tundi vesiaeroobikat võtab väga läbi.

I spordipäev jätkub

(ikka sõidan..)
Rattakummid ei olnudki veel katki läinud. Kerge tüdimus tuli hetkeks peale. No kunas paistab see Roiu? Minust sõitis mööda üks helesinine auto. Hakkas kummitama laul "Helesinine vagun". Oma üllatuseks jõudsin ühte väiksesse külla, nimelt Kurepallu. Silmasin poodi, lagunevat kultuurimaja ning viita laululavale. Huvitav, et sellises väikses kohas on ka laululava. Läksin kaema, missugune see siis on. Laululava oli puust ning mitte täielikult valmis.

2 kilomeetrit, hõiskasin mõttes. Muusikaks oli Coldplay. Selline igava suve tunne tuli. Suvi, kui midagi teha pole ja kuulad Coldplay'd, sest palava ilma tõttu ei jõua muusikat valida, aga tegelikult vahet ka pole, mis su kõrvades mängib. See on ka tõestatud, et shuffle'ga tuleb Coldplay'd kõige tihedamalt!Minul küll vähemalt..

Aga tegelikult oli sügis.

--

Ja paistiski silt Roiu. Ühe põllu peal oli jälle näha majakarpe. Poolikuid, muidugi. Sõitsin linna. Seal mängisid noored võrkpalli. Vaid betoonehitised paistsid igal pool. Ahaa, nägin ka üht väikest puumaja. Poodi ma ei näinudki, kuid silmasin raamatukogu-muidugi see oli väga halvas seisus,nagu need majad ikka väikelinnades. Mulle jalutasid vastu kaks noort ema lapsevankritega.Väikelinnas oli pühapäeva atmosfäär. Sõitsin läbi linna vaevalt minutiga.

Mind jõllitas keegi. Keegi mustavalgekirju. Üks lehm mäletses aasal ja vaatas mind. Pidasime seal neljasilmajuttu, kuni mul tuli pähe, et mul on ka digikas kaasas.

Pildid tehtud, sõitsin tagasi linnast läbi, kuid pidin hetkeks teel seisma jääma , sest minu selja taga sõitis massiivsete mõõtmetega põllutöömasin. See masin kattis terve sõidutee! Ilmselt kohtusin ma viljakoristusmasinaga.

Olin taaskord läbi linna sõitnud kui mõtlesin ,et käiks ühes neist majakarpidest läbi. Sõitsingi läbi võsa ning läksin uudistama seda majalaadset asja. Astusin sisse. Põrandat ei olnud, vaid igav liiv laiutas maas. Tuul vilises ning liigutas suuri katteid.Nägin prahti.

Läksin majast välja. Katusel olid kokkupakitud katusekivid. Kurb. Majandusemull paisus, kuni lõhkes. Ja nüüd on linnaäärsed täidetud tühjade ehitistega, millest kuidagi tolku pole.

Ja Roiul oligi käidud!

Sõitsin tagasi sama teedpidi,nii et midagi huvitavat ma teistkordselt ei silmanud. Kuigi, avastasin ühe toru, mida ennem ei näinud.Ilmselt oli see gaasi jaoks. Aga see oli ikka jubedalt kole toru.

Minu reis sel kenal päeval õnnestus sajaprotsendiliselt, kuigi jäi mul õppimata kooliks nii mõnigi asi, sest selleks reisiks kulus mul 3,5 tundi. Ma ei kahetse hetkegi ja praegu on kihk veel sõitma minna. Kahjuks tuli eile lumi maha. Ehk siis jääb asi kevadesse, kui lähen avastama Tartu maakonda või hoopis sõidan veelgi kaugemale!

I spordipäev

20. septembril, samal päeval kui toimus rattamaraton, tegin minagi väikese ringi tähistamaks järjekordset Tartu maratoni.

Ausalt öeldes oli see päris spontaanne ettevõtmine: avastanud, et ilm on ilus, ajasin välja oma ustava ratsu ja kihutasin Raadi poole. Olin juba mõned hetked sõitnud, kui mõtlesin, et võtaks hoopis teise kursi.Niisiis sõtkusin otse Võru maanteele. Mul ei olnud mitte mingit plaani, kuhu sõita. Valisin teeotsi juhuslikult, tihti otsustasin ühe või teise kasuks asfalti järgi. Niimoodi seigeldes märkasin silti Roiu. Kunagi olid popid ühed poisid, kes laulsid heeliumihäälega ning nende tuntuima laulu sõnad kõlasid niimoodi:"Ma sõidan bussiga Roiule ja Roiust bussiga Tartusse.." Kuigi see tee oli 15 kilomeetrit, ei kahelnud ma hetkegi. see jäigi mu sihtpunktiks.

Kuulasin muusikat, ilmselt midagi klassikalist(viimasel ajal olen sõltuvuses klassikalisest muusikast, eks see hoiab vist tasakaalu kuidagimoodi selle koolipinge ajal).Sõitsin mööda pikka-pikka teed. Minu kõrvale vurasid BMW-vennad. Vaatasid aknast. Ma tegin automaatselt tülpinud nägu.Nad lehvitasid ja tegid grimasse. Ma pöörasin pea ära. Nad kihutasid edasi.

Tee kõrval oli (igav liiv ja)tühi väli, kus oli 6-7 silopalli. Oli suur kihk sinna peale turnima minna. Meenutasin ühe sõbranna juttu,kus ta oma hea sõbrannaga oli hääletama läinud ning samuti läksid nad silopallide peale.Mõne aja möödudes nägid nad sõnnikuhargiga vanamutikest, kes karjus neile midagi ning hakkas nende poole lähenema(ikka hargiga, muidugi). Jutt oli küll naljakas, aga endalgi oli hirm peal, et äkki mõne põõsa taga varjab end kuri memmeke sõnnikuhargiga.

Sõitsin edasi.

Väntasin kaua-kaua üksluisel teel, kuid siiski ei olnud plaani tagasi pöörata. Vaatasin ümbrust: väiksema vahemaa tagant oli näha reklaamplanke, kus pakuti odavaid krunte ning kõrval seisid tühjad majakarbid. Lausa naeruväärne, mõtlesin endamisi. Huvitav, kui palju on sarnaseid karpe üle Eesti? Rääkisin tuttavaga sellistest majadest ning vestluskaaslane meenutas, et oli käinud külas ühel oma sõbral, kes elab just taolises majas ning tal oli tunne, et see kukub varsti kokku. Samuti, seinad kajasid läbi ja seal ei olnud üldse turvaline olla. Võeh, seda huvitavat kapitalistlikku ühiskonda.

Äkki silmasin midagi veidrat: ma nägin ühte tänavat, esialgu mõtlesin, et see on viirastus .

Mulle ei mahtunud pähe: olin kohas, kus polnud asulat, ja äkitselt on seal jõe tänav(tuleb mainida, et jõge näha ei olnud), tänaval lausa harud ja seal paistis lausa 4-5 maja. Sel üksikul tänaval olid isegi tänavavalgustid ja eraldatud kõnni- ja rattatee. Elamud olid kõik uued, tundus nagu oleks see väikese sõpruskonna elupaik, justkui oleksid nad planeerinud tänavad jm. ette. Ühes aias haukus Kaukaasia lambakoer(?). Perenaine tegi koristustöid.Üldiselt oli väga idülliline suburbian pärastlõuna Jõe tänavas, kust jõge polnud näha. Sõitsin rattaga edasi kuid siis- tee lõppes ära! Ma ei suutnud ära imestada, et see tee ei vii kuskile enam. Oli väike lootuski, et ehk viib otsemini linna, kuid võta näpust!

Eks ma siis sõitsin tagasi.

Ilm ei kavatsenudki halvemaks minna ja ma olin vana rahu ise.Väntasin edasi sildini, mis teatas, et Roiuni on jäänud 4 kilomeetrit.Kuigi mõtlesin, et enam midagi väga huvitavat ei märka, leidus ka nelja kilomeetri peal veel paljugi põnevat.

Veidi maad edasi oli järv ja jõeke. Järvest voolas välja jõgi, millele tõkestuseks on ehitatud kunstlik pais. Järv ise oli ümbritsetud elumajadest. Kõige lähema maja juures nägin kahte asjalikku meest muljetamas ja vaatamas ümbritsevat ilu. Sel hetkel tundus antud koht parim, kus veeta veel viimseid ilusaid ilmi, mida Eesti meile pakkuda võib.

Jätkub...