I spordipäev

20. septembril, samal päeval kui toimus rattamaraton, tegin minagi väikese ringi tähistamaks järjekordset Tartu maratoni.

Ausalt öeldes oli see päris spontaanne ettevõtmine: avastanud, et ilm on ilus, ajasin välja oma ustava ratsu ja kihutasin Raadi poole. Olin juba mõned hetked sõitnud, kui mõtlesin, et võtaks hoopis teise kursi.Niisiis sõtkusin otse Võru maanteele. Mul ei olnud mitte mingit plaani, kuhu sõita. Valisin teeotsi juhuslikult, tihti otsustasin ühe või teise kasuks asfalti järgi. Niimoodi seigeldes märkasin silti Roiu. Kunagi olid popid ühed poisid, kes laulsid heeliumihäälega ning nende tuntuima laulu sõnad kõlasid niimoodi:"Ma sõidan bussiga Roiule ja Roiust bussiga Tartusse.." Kuigi see tee oli 15 kilomeetrit, ei kahelnud ma hetkegi. see jäigi mu sihtpunktiks.

Kuulasin muusikat, ilmselt midagi klassikalist(viimasel ajal olen sõltuvuses klassikalisest muusikast, eks see hoiab vist tasakaalu kuidagimoodi selle koolipinge ajal).Sõitsin mööda pikka-pikka teed. Minu kõrvale vurasid BMW-vennad. Vaatasid aknast. Ma tegin automaatselt tülpinud nägu.Nad lehvitasid ja tegid grimasse. Ma pöörasin pea ära. Nad kihutasid edasi.

Tee kõrval oli (igav liiv ja)tühi väli, kus oli 6-7 silopalli. Oli suur kihk sinna peale turnima minna. Meenutasin ühe sõbranna juttu,kus ta oma hea sõbrannaga oli hääletama läinud ning samuti läksid nad silopallide peale.Mõne aja möödudes nägid nad sõnnikuhargiga vanamutikest, kes karjus neile midagi ning hakkas nende poole lähenema(ikka hargiga, muidugi). Jutt oli küll naljakas, aga endalgi oli hirm peal, et äkki mõne põõsa taga varjab end kuri memmeke sõnnikuhargiga.

Sõitsin edasi.

Väntasin kaua-kaua üksluisel teel, kuid siiski ei olnud plaani tagasi pöörata. Vaatasin ümbrust: väiksema vahemaa tagant oli näha reklaamplanke, kus pakuti odavaid krunte ning kõrval seisid tühjad majakarbid. Lausa naeruväärne, mõtlesin endamisi. Huvitav, kui palju on sarnaseid karpe üle Eesti? Rääkisin tuttavaga sellistest majadest ning vestluskaaslane meenutas, et oli käinud külas ühel oma sõbral, kes elab just taolises majas ning tal oli tunne, et see kukub varsti kokku. Samuti, seinad kajasid läbi ja seal ei olnud üldse turvaline olla. Võeh, seda huvitavat kapitalistlikku ühiskonda.

Äkki silmasin midagi veidrat: ma nägin ühte tänavat, esialgu mõtlesin, et see on viirastus .

Mulle ei mahtunud pähe: olin kohas, kus polnud asulat, ja äkitselt on seal jõe tänav(tuleb mainida, et jõge näha ei olnud), tänaval lausa harud ja seal paistis lausa 4-5 maja. Sel üksikul tänaval olid isegi tänavavalgustid ja eraldatud kõnni- ja rattatee. Elamud olid kõik uued, tundus nagu oleks see väikese sõpruskonna elupaik, justkui oleksid nad planeerinud tänavad jm. ette. Ühes aias haukus Kaukaasia lambakoer(?). Perenaine tegi koristustöid.Üldiselt oli väga idülliline suburbian pärastlõuna Jõe tänavas, kust jõge polnud näha. Sõitsin rattaga edasi kuid siis- tee lõppes ära! Ma ei suutnud ära imestada, et see tee ei vii kuskile enam. Oli väike lootuski, et ehk viib otsemini linna, kuid võta näpust!

Eks ma siis sõitsin tagasi.

Ilm ei kavatsenudki halvemaks minna ja ma olin vana rahu ise.Väntasin edasi sildini, mis teatas, et Roiuni on jäänud 4 kilomeetrit.Kuigi mõtlesin, et enam midagi väga huvitavat ei märka, leidus ka nelja kilomeetri peal veel paljugi põnevat.

Veidi maad edasi oli järv ja jõeke. Järvest voolas välja jõgi, millele tõkestuseks on ehitatud kunstlik pais. Järv ise oli ümbritsetud elumajadest. Kõige lähema maja juures nägin kahte asjalikku meest muljetamas ja vaatamas ümbritsevat ilu. Sel hetkel tundus antud koht parim, kus veeta veel viimseid ilusaid ilmi, mida Eesti meile pakkuda võib.

Jätkub...