II spordipäev

Reede. Vabadus kaheks päevaks(ja ööks). Pärast järjekordset proovi ja kooli läksin ma Aurasse. Ootasin tund aega oma hajameelset ema ning veel viimasel minutil saime kella kolme pileti. Ma olin kohutavalt pahur, sest mul oli kõht tühi, kuid kiirutamisega me kohvikus ei söönud ja pärast ei olnud võimalust enam tagasi minna kohvikusse. Nii ma seal tusatsesin, kuna olin üleväsinud ja alatoitunud. Käisin erinevaid atraktsioone pidi ringi, kuni mu tuju võttis arvestatava kuju ning siis otsustasime, et teeme emaga pilte ja videosid.

Läksime lastebasseini ning saime päris huvitavaid kaadreid. Muidugi tahaks ma siia ka videosid üles panna, kuid minu tehniline taip videote suhtes on null.

Läksin ujuma. Ujusin 5 korda pikkust(1 pikkus=~25 m). Ujumine on üks rahustavamaid tegevusi mida ma tean. Eriti mõnus on see, kui hüpata tornist vette ja need hetked vaikuses vee all, need võiksid kesta veel kauem.Avad silmad, kõik on helesinises vaikuses.helesinises rahus. Sul kaob kõik muu meelest.Absoluutselt kõik.Ja siis sa tunned, et sul on vaja hapnikku. Siis sa sukeldud reaalsusesse, kus on hapnik ja mõtted. Paplärr!

Tegin väikese saunatiiru.Mõne aja pärast,kui lahkusin saunast ja suundusin ujulasse, nägin tegevust basseinis. Kõlas rütmikas muusika. Vesiaeroobika!

Läksin kohe ligi ja hakkasin usinalt aeroobikat tegema. See meeldis mulle väga, kaalusin isegi regulaarselt aeroobikasse minemist(ilmselt jääb mõtteks nagu ikka).Ausalt öeldes oli see väga väsitav. Selline tunne on nagu teeks tavalist aeroobikat ainult, et raudrüüs või mingite raskustega. Tegin seda kuskil poole tunni ringis, kuni teised naised võtsid muud abivahendid ja kuna mina polnud trenni eest maksnud, siis ei julgenud võtta seda aeroobika asjandust ja lahkusin. Võite 3 korda arvata, kuhu ma läksin. Eks ikka sauna. Pärast taaskordset sauna (mis oli mingi 6s või 7s oldud aja jooksul) otsustasime emaga, et ujume neli korda edasi-tagasi. Ma ujusin kokkuvõtteks kuus korda, kuna pidin teda ootama, sest ta on hullem saunafriik kui mina.Selleks ajaks olime juba nii väsinud, et suundusime riietusruumi. Aura ees ootas mind minu sõbranna, kellega läksime restorani sööma.

Lõpetuseks, ma eeldan et tegin umbes 1000 m ujumise ära, kuna isegi pool tundi vesiaeroobikat võtab väga läbi.

I spordipäev jätkub

(ikka sõidan..)
Rattakummid ei olnudki veel katki läinud. Kerge tüdimus tuli hetkeks peale. No kunas paistab see Roiu? Minust sõitis mööda üks helesinine auto. Hakkas kummitama laul "Helesinine vagun". Oma üllatuseks jõudsin ühte väiksesse külla, nimelt Kurepallu. Silmasin poodi, lagunevat kultuurimaja ning viita laululavale. Huvitav, et sellises väikses kohas on ka laululava. Läksin kaema, missugune see siis on. Laululava oli puust ning mitte täielikult valmis.

2 kilomeetrit, hõiskasin mõttes. Muusikaks oli Coldplay. Selline igava suve tunne tuli. Suvi, kui midagi teha pole ja kuulad Coldplay'd, sest palava ilma tõttu ei jõua muusikat valida, aga tegelikult vahet ka pole, mis su kõrvades mängib. See on ka tõestatud, et shuffle'ga tuleb Coldplay'd kõige tihedamalt!Minul küll vähemalt..

Aga tegelikult oli sügis.

--

Ja paistiski silt Roiu. Ühe põllu peal oli jälle näha majakarpe. Poolikuid, muidugi. Sõitsin linna. Seal mängisid noored võrkpalli. Vaid betoonehitised paistsid igal pool. Ahaa, nägin ka üht väikest puumaja. Poodi ma ei näinudki, kuid silmasin raamatukogu-muidugi see oli väga halvas seisus,nagu need majad ikka väikelinnades. Mulle jalutasid vastu kaks noort ema lapsevankritega.Väikelinnas oli pühapäeva atmosfäär. Sõitsin läbi linna vaevalt minutiga.

Mind jõllitas keegi. Keegi mustavalgekirju. Üks lehm mäletses aasal ja vaatas mind. Pidasime seal neljasilmajuttu, kuni mul tuli pähe, et mul on ka digikas kaasas.

Pildid tehtud, sõitsin tagasi linnast läbi, kuid pidin hetkeks teel seisma jääma , sest minu selja taga sõitis massiivsete mõõtmetega põllutöömasin. See masin kattis terve sõidutee! Ilmselt kohtusin ma viljakoristusmasinaga.

Olin taaskord läbi linna sõitnud kui mõtlesin ,et käiks ühes neist majakarpidest läbi. Sõitsingi läbi võsa ning läksin uudistama seda majalaadset asja. Astusin sisse. Põrandat ei olnud, vaid igav liiv laiutas maas. Tuul vilises ning liigutas suuri katteid.Nägin prahti.

Läksin majast välja. Katusel olid kokkupakitud katusekivid. Kurb. Majandusemull paisus, kuni lõhkes. Ja nüüd on linnaäärsed täidetud tühjade ehitistega, millest kuidagi tolku pole.

Ja Roiul oligi käidud!

Sõitsin tagasi sama teedpidi,nii et midagi huvitavat ma teistkordselt ei silmanud. Kuigi, avastasin ühe toru, mida ennem ei näinud.Ilmselt oli see gaasi jaoks. Aga see oli ikka jubedalt kole toru.

Minu reis sel kenal päeval õnnestus sajaprotsendiliselt, kuigi jäi mul õppimata kooliks nii mõnigi asi, sest selleks reisiks kulus mul 3,5 tundi. Ma ei kahetse hetkegi ja praegu on kihk veel sõitma minna. Kahjuks tuli eile lumi maha. Ehk siis jääb asi kevadesse, kui lähen avastama Tartu maakonda või hoopis sõidan veelgi kaugemale!